KRIITIKA

Keskajal otsustati, et kirikus õpetatakse pigem jumala kartlikust kui mitmekülgset kodanikku. Inimest õpetati tundma hirmu surmajärgse elu ees, kasvatati alandlikkust ja jumalakartlikkust. Kõige paremaks viisiks selle saavutamiseks peeti kehalist karistust ja ranget distsipliini. Seda rakendati eriti just kõige nooremate peal, et juba algusest peale kindlustada õpilaste hirm Jumala vastu ning hävitada nende eneseuhkus. Õpetaja tunnuseks sai keskajal vitsakimp.

Kogu kristlik õpetus lähtus ütlusest:,,Keha on hinge vaenlane!''. Seetõttu oli igasugune kehaline tegevus koolides põlu all. Askeetlus oli au asi ning kõik, mis seostus seksuaalsusega talluti maha mudasse - see oli patt!

Kõik, mis koolis õpetati, ka meile nö maisena tunduvad õppeained, seostati usuga. Niisiis õpetati
näiteks aritmeetikat eesmärgiga osata arvutada liikuvaid kirikupühasid ja laulmist, et osata laulda jumalateenistustel. Samuti lugemist, eesmärgiga mõista Piiblisõnu ning kirjutamist, et osata ümber kirjutada käsikirju.

Keskajal ei olnud asja nagu võrdsus. Lähtuti ideest, et kõik inimesed on juba sünnilt ebavõrdsed ja tollase kultuuriparadigma kohaselt on:
Maailm- Jumala poolt loodud
Inimese kõrgeim eesmärk oli osalus Jumalaga
Hariduse sisu- Teloloogiline kasvatus ja õpetus läbi seitsme vaba kunsti

Keskaegne õpetaja