KESKAJA HARIDUSSÜSTEEM

Hariduse üldeesmärk ja peamised taotlused

Keskaegse hariduse üldeesmärk oli õpetada inimest hirmu tundma. Keskajal pidasid pedagoogid tähtsaks õpppimisrangust, et distsiplineerida tahet, hävitada uhkus ja omandada Jumala mõistmise, austamise ja järgimise kogemus. Kui inimene tundis hirmu Jumala ees, siis puhastas see inimest ja kujundas ta ümber. Seega pidi inimene saama lahti nii kurjadest mõtetest kui ka madalatest tungidest ning kasvatuse protsessi lõpuks pidi olema sündinud "uus" inimene. Keskajal oli õpetuskeeleks ladina keel, kuna seda räägiti nii kirikus kui ka üldise asjaajamise jaoks.

Haridust mõjutanud suunad ja filosoofid

Nominalism- vool keskaegses skolastilises filosoofias, mis eitas reaalsust ja pidas üldmõisteid ainult nimedeks, millel tegelikkuses vastet ei ole.

Realism- keskaegse filosoofia vool, mis oli seisukohal, et üldmõisted eksisteerivad reaalselt.

Kontseptualism- vaade keskaja filosoofias, mille kohaselt universaalid eksisteerivad üksnes üldmõistetena.

Pierre Abelard - Tegeles loogikaga, eriti universaalide probleemiga. Lõi oma kooli, kus oli väga edukas õpetaja. 13. sajandi loogikud võtsid üle Abélardi terminoloogia ning tema hoiaku, et meeleline tunnetus annab kindla teadmise ning üldine tunnetus on pigem arvamus.

Albertus Magnus - Koostas dominiiklaste süstemaatlise õpetamise plaani.

Anselm Canterburyst - Tuntud eelkõige oma ontoloogilise argumendi poolest Jumala olemasolu tõestuseks. Teda peetakse esimeseks õpetlasest filosoofiks kristlikus filosoofias. Ta püüdis oma teoste abil kristlikku teadvust mõista läbi mõistuse ning töötas välja kristliku usuga seotud mõistetavaid tõdesid.

Raimundus Lullus - Koostas teose Ars Magna, kuhu oli kokku korjatud kõik filosoofilised ja teaduslikud mõisted.

Maimonides - Kirjutas teoloogilisi ja juriidilisi kommentaare Toorale ning palju tunnustust pälvis tema Talmudi- käsitlus.

Aquino Thomas - Loomuliku teoloogia pooldaja, kes pani aluse tomismile (ehk Aquino Thomasest lähtuvale skolastilisele õpetussüsteemile). Teda peetakse Katoliku kiriku ajaloo suurimaks teoloogiks ja filosoofiks (mõjutanud palju Lääne filosoofiat).

Hariduse korraldus

Harituse püramiid.

Pilt: Tilk. M. (2004). Kasvatus eri kultuurides II, lk 118.

Keskaegne haridus oli seisuslik ning jagunes järgmiselt:

1) Vaimulike kasvatus

Õppetöö algas noviitsiajaga, mis pidi välja selgitama, kas poiss on võimeline teadmisi omandama ja distsipliinile alluma ning ilmalikest lõbudest lahti ütlema. Esialgu õpetati poistele ladina keelt, lugemist (Piibli uurimiseks) ja kirjutamist, et tulevikus käskkirju ümber kirjutada ning laulmist, et nad oskaks jumalateenistust muusikaga siustada. Samuti õpetati aritmeetikat, et tulevased mungad oskaksid tegeleda kiriku nö raamatupidamisega ja arvutada liikuvaid kirikupühasid. Haridusest ei puudunud ka antiikajast pärit seitsmel vabal kunstil põhinev õppekava, mis koosnes kahest osast:
1) Triivium - grammatika (kiriku- ja teaduskeele õppimine ladina keeles), retoorika (ilukõne), dialektika (näiteks vaidluskunst usudogmade kaitsmiseks)
2) Kvadriivium - aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusika. Seda osa õpetati koolides vähem kui esimest osa.
Õppetöö toimus koolides ladina keeles ning peamiselt suuliselt nii, et õpetaja kordas ees ja õpilased kordasid järele. Õpingutest ei puudunud ka karistused, mis olid eriti rängad just kloostrisisestes koolides, kus iga väiksemagi teo eest oli ette nähtud vits ja korduvate tegude puhul seoti last kinni, jäeti mitmeks päevaks söömata või pandi kartsa.
Mungaks pühitseti poiss siis, kui ta oli saanud 21 aastat vanaks. See oli väga auväärt ja imetlusväärne staatus. Mungana andis poiss vaikimisvande ja edaspidi suheldi omavahel märkide keeles.

Õpetajateks olid vaimulikud, preestrid, mungad ja piiskopid. Oluline oli, et õpetaja oleks vaimulikust seisusest ja valdaks kiriklikku liturgiat.

Medieval Education in Europe: A force of freedom and submission

Õpetaja ees ja õpilased järgi.
Pilt: https://www.lostkingdom.net/medieval-education-in-europe/

2) Rüütlikasvatus

Rüütlikasvatus oli mõeldud keskaja feodaalide poegadele ning algas varasest noorusest. Kuni 7-aastani kasvas noor aadlivõsu isakodus ja kasvatust juhtis ema: last ei hellitatud, temasse sisendati seisuseuhkust, jutustati kangelaslugusid. Tulevast rüütlit õpetati ratsutama ja puust relvi käsitsema. Kui poiss oli saanud 7-aastaseks hakkasid teda kasvatama mehed. Nüüd loodi alus rüütli põhioskustele – ratsutamisele ja relvakäsitsemisele. 10-aastaselt anti poiss mõne isa tuttava aadlikku lossi kasvatada. Edasi teenisid noored rüütlid paažidena kõrgfeodaali õukonnas. Paažiajal õppis noormees lugemist, kirjutamist, pillimängu ja tantsu, aga olulisel kohal olid ka ratsutamine, ujumine, kilbi käsitlemine. Samuti olid nad peremehe teenrid – näiteks puhastasid ta riideid ja relvi, hoolitsesid hobuste eest. Paažiaeg kestis tavaliselt 15.-16. aasta vanuseni. Järgmisena nimetati poiss relvakandjaks, kus said sõjaväelise väljaõppe ja võisid osaleda juba tõelistes lahingutes. Relvakandjatele korraldati lossis ka turniire, et valmistada neid ette tõelisteks turniirideks. Kui relvakandja oli juba piisavalt heast küljest näidanud, saadeti ta kuhugi teise õukonda, kus ta õpiks tundma ja austama ka võõraid kombeid. Kui lõpuks patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Seega tavaliselt 21-aastaselt löödi nad pidulikult rüütliks. Preester õnnistas kirikus tulevase rüütli mõõga ja noormees andis rüütlivande. Vastne rüütel riietus seejärel täielikku lahinguvarustusse, tegi linnaväljakul ratsutades auringi ja siirdus lossi pidusöögile.

Kasvatajad ja järelevaatajad olid vanad truud treenrid ja sõjamehed. Ükski neist ei olnud ettevalmistatud õpetajaks. Poisi kasvatajaks valis isa kõige tasakaalukama, arukama ja ustavama teenri, kes oli poisi kõrval üldjuhul oma surmani.

Rüütlite turniirid.

Pilt: https://feudalism-rights-resposibilities.weebly.com/knights.html

3) Kolmanda seisuse kasvatus

Keskaja algul kooliharidust talurahvas ei saanud, kuid keskaja lõpuks tekkisid esimesed koolid linnakodanikele. Koolides õpetatav oli enamasti emakeelne. Õpetati arvutamist, geograafiat, mõõtmist ja ka ajaloo sugemetega aineid. Peamiseks õppemeetodiks oli kuulamise järgi päheõppimine. Raamatuid oli koolides vähe ja need olid ka kallid, mistõttu kasutas iga õpetaja õpetamiseks ja ka karistamiseks omi võtteid. Koolide tase oli ebaühtlane, sest linnakoolid võitlesid sageli katedraalide skolastikute ja kleerikutega, kes tahtsid linnakoole oma kontrolli alla saada. Magistraadid olid need, kes toetasid selles võitluses ning valisid õpetajaid koolidesse. Seetõttu õpetasid koolides nii dominiiklased kui ka frantsiskaanid. Mõnikord õpetasid ka mungakloostrist jalga lasknud mungad, äpardunud üliõpilased või avantüristid. Peale üldkristlike printsiipide polnud koolides õpetamiseks kindlaid eeskirju. Kui õpetaja oli hea, muutus kool kuulsaks ja hinnatavaks, kui aga õpetaja oli laisk või andetu, püsis kogu õppetöö vitsahirmul.

Käsitöölise kasvatus- Õpet pakkus tsunftimeister ning alguses sai õpipoisist sell ja alles siis meister.
Kaupmehe kasvatus- Kaupmeeste poegi ja õpipoisse õpetati õpipoisimeetodil. Oluline oli, et õpipoiss oleks taibukas, kiire arvutamisoskusega, täpne, ettevõtlik ja oskaks käibetasandil keeli. Kaupmeeste pojad käisid tavalistes linna-, kloostri- või katedraalikoolis, kust pidid saama algteadmised.

Keskajal õpetas ja kasvatas inimest kõik see, mis toimus tänaval - rikaste pidustused, karnevalid, avalikud hukkamised, rändnäitlejate esinemised jne.

Keskaegsed koolid

Keskaegsed koolid jagunesid neljaks.
1) kirikukoolid- Tekkis vajadusest ette valmistada vaimulikke. Õppimine oli suuline. Õpetaja õpetas seda, mida ta ise oskas.
2) katedraalikoolid- Õppeprogrammi oli juurdunud juba seitse vaba kunsti, teoloogia (pühakirja tundmine) ja kanooniline õigus. Mõeldud eelkõige vaimulikele- kleerikutele ja munkadele ning keskaja lõpuka ka ilmalikele. Õppimine toimub ladina keeles.
3) linnakoolid- Õppimine toimus enamasti emakeeles ning oli mõeldud eelkõige kolmandale seisusele. Linnakoolid tekkisid kõigepealt Itaalia (Milano, Firenze) rikastes linnades ja Saksamaal (Lüübek, Hamburg). Põhiline õppemeetod oli päheõppimine kuulamise järgi.
4) ülikoolid- Ülikoolid sarnanesid katedraalikoolidega, kuid siiski osad olid tugevamad millegi poolest. Näiteks Bologna ülikool oli kuulus oma õigusfakulteedi poolest, Pariisi ülikool teoloogiaõpingute sügavuse poolest, Salerno ülikool oli tuntud meditsiiniõpingute keskus.

Pariisi ülikool - Sorbonne ülikool

Pilt: https://brewminate.com/a-history-of-the-medieval-university-of-paris/

Keskajal otsustati, et kirikus õpetatakse pigem jumala kartlikust kui mitmekülgset kodanikku. Inimest õpetati tundma hirmu surmajärgse elu ees, kasvatati alandlikkust ja jumalakartlikkust. Kõige paremaks viisiks selle saavutamiseks peeti kehalist karistust ja ranget distsipliini. Seda rakendati eriti just kõige nooremate peal, et juba algusest peale kindlustada õpilaste hirm Jumala vastu ning hävitada nende eneseuhkus. Õpetaja tunnuseks sai keskajal vitsakimp.

Kogu kristlik õpetus lähtus ütlusest:,,Keha on hinge vaenlane!''. Seetõttu oli igasugune kehaline tegevus koolides põlu all. Askeetlus oli au asi ning kõik, mis seostus seksuaalsusega talluti maha mudasse - see oli patt!

Kõik, mis koolis õpetati, ka meile nö maisena tunduvad õppeained, seostati usuga. Niisiis õpetati
näiteks aritmeetikat eesmärgiga osata arvutada liikuvaid kirikupühasid ja laulmist, et osata laulda jumalateenistustel. Samuti lugemist, eesmärgiga mõista Piiblisõnu ning kirjutamist, et osata ümber kirjutada käsikirju.

Keskajal ei olnud asja nagu võrdsus. Lähtuti ideest, et kõik inimesed on juba sünnilt ebavõrdsed ja tollase kultuuriparadigma kohaselt on:
Maailm- Jumala poolt loodud
Inimese kõrgeim eesmärk oli osalus Jumalaga
Hariduse sisu- Teloloogiline kasvatus ja õpetus läbi seitsme vaba kunsti